Johannes Hinterberger
Kire küsimus
Olla saksa keele koolitaja ning saksa keele kui võõrkeele ja teise keele õpetaja (DaF/DaZ) on üks mu suurimaid kirgi.
Õpetan õppijaid üle kogu maailma. Mind paeluvad eelkõige arusaamatused, mis võivad suhtlemisel tekkida. Seega arvan, et just see peab olema üks põhjusi, miks mind köidavad eriti saksa keele grammatika ja võimalused end nüansirikkalt väljendada.
Minu kursuslased märkavad kiiresti, et vaatlen saksa grammatika struktuure viisil, mis ei lange alati kokku klassikaliste õppematerjalidega.
Minu jaoks ei alga näiteks küsimus, millele saab vastata jah või ei, kunagi 1. positsioonilt, vaid alati teiselt positsioonilt. 1. positsioon lihtsalt puudub; see esineb ainult küsimustes, millele ei saa vastata jah või ei. Kuna valdan ka üht-teist programmeerimiskeelt, näen struktuure sageli "meta-metakeeleliselt". Mõne kolleegi meelehärmiks. *sorry.
Aga kuidas see kõik algas?
Umbes 13,768 miljardit aastat tagasi, natuke rohkem või vähem, teadlased vaidlevad selle üle väga meelsasti (ma ei hakka küll kuradi pärast sellesse sekkuma!), pidi universum tekkima või Jumala poolt loodud saama. Sellest ajast peale on igatahes üsna palju juhtunud.
Igal juhul kohtusid mu vanemad ühel päeval. Kõigepealt tulid ilmale mu kaks õde-venda. Mõni aeg hiljem mina. Beebina ma kindlasti kisasin palju. Lapsepõlve veetsin õnnelikult niinimetatud alevis, mis – sel ajal, kui ma seal üles kasvasin – kuulutati linnaks. Seal käisin põhikoolis (niinimetatud algkoolis ja muusikasuunaga põhikoolis) ning kaubanduskoolis. Kohe oli selge, et tahan tingimata sekretäriks saada, sest alternatiiv, elektrik, mida olin kaubanduskooli ajal suvetööna proovinud, ei pannud mind lihtsalt põlema. Aga nagu saatus tahtis, läks kõik teisiti.
Kui asusin oma esimesele töökohale, olin õnnest seitsmendas taevas. Seal maksti täiesti lihtsate ülesannete eest meeletult üle. Toona töötasin ametikohal "Assistance of the Assistance of the Area Manager West" ettevõttes "Kuldsed Leheküljed" Salzburgis. Veel paremaks läks, kui "Assistance of the Area Manager West" lahkus ja mina sain tema koha. Paar aastat hiljem muutus see töö mulle liiga igavaks. Ma mõistsin hästi, miks "Assistance of the Area Manager West" oli lahkunud.
Soov muutuse järele
Igatsesin muutust. Pärast metsikut töökohtade vahetamist ja tõeliselt äärmuslikku perioodi (jah, ma tean sageli, millest te räägite) töötasin postimüügifirmas. Kõigepealt kõnekeskuses ja siis turunduses. Olin võitnud firmasisese konkursi, kus oli vaja loovat ideed, ja sain seetõttu pakkumise üle minna.
Selle võimaluse võtsin meelsasti vastu. Seal avastasin oma kire tehniliste struktuuride ja niinimetatud listbrokingu vastu, mida rahvasuus nimetatakse ka aadresside müümiseks, kuigi see ei ole päris täpne. Ettevõttes õppisin selgeks SAS-i (Statistic Analyzing System) ja sellega seoses SQL-i ning vabal ajal tahtsin teada kõike HTML-i kohta. Paar aastat hiljem hakkasin multimeediaagentuuriga ettevõtjaks. Seal oli tähtis õige suhtlus: turunduskommunikatsioon.
Lisaks multimeediaagentuurile, mis korraldas pea kõike alates veebilehtedest ja klassikalisest reklaamist kuni üritusteni, olin toona avanud ka väikese kohtumispaiga, mis täitis tühimiku, mida minu tollane elukoht Kärntenis hädasti vajas (koopiakeskus + internetiterminalid).
Ühel mu tollastest internetiprojektidest (vt pilti, lühikese ajaga oli sel u 1350 liiget) oli vahetult enne kokkuvarisemist koguni ligi 80 000 kasutajat, ja seda ajal, mil vaevalt kellelgi oli oma internetiühendus või kui midagi Facebooki taolist üldse olemas oli. Seetõttu olin toona ka otsustanud avada teise kohtumispaiga ühes teises kohas.
Kui vahele tuleb inimkaubitseja...
Kahjuks olin toona valinud koha, mille üürileandja osutus inimkaubitsejaks ja (vahepeal süüdi mõistetud) mõrvariks. Sel ajal kaotasin kõik, mida (maist) vara saab kaotada. Agentuuri, kohtumispaigad, äritegevuse.
Kõige hullem oli see, et inimkaubitseja jälitas mind risti-põiki läbi Austria, sest ma teadsin toimunust. Nii olin ma põgenemas ja suudan täna hästi mõista, kuidas tunnevad end paljud saksa keele õppijad, keda nende kodumaal agressorid taga kiusavad ja on taga kiusanud.
Kaks aastat ei suutnud ma peaaegu sõrmegi liigutada ega avalikkuses liikuda. Hirm jälitamise ees oli liiga suur.
Politsei oli esialgu tegevusetu, kuid nende kahe aasta lõpus (2010) võttis minuga ülekuulamise asjus ühendust üks kriminaalametnik. Ma ei suutnud teda usaldada. Ainult äärmuslike turvameetmete korral olin nõus temaga kohtuma.
Õnneks sain pärast vestlust ametnikuga võimaluse oma ärevushäiretega võidelda. Samm-sammult hakkasin end uuesti ehk hoopis uutmoodi orienteerima. Toonane diagnoos kõlas: bore-out-sündroom. Seisund, mis on minu jaoks veel tänagi väga ohtlik: hirm surra igavusse. Igasugune rutiin võiks minu jaoks saatuslikuks saada.
Mõttetuse tunne?
Minu võitlus mõttetusega oli nüüd ilmselt alanud. Alguses tegelesin palju olemasolu, aga ka äraolemise mõtte ja mõttetusega.
Registreerisin end ülimalt ametlikult vabakutselise kunstnikuna, kes vaatleb olemasolu mõtet ja mõttetust. Astusin õhtugümnaasiumi, et mõtteid mujale viia.
Kahjuks puutusin seal kokku struktuuridega, mis teesklesid, nagu poleks olemas moodsaid meediakanaleid, näiteks internetti. Küsimused, eriti täpsustavad küsimused ülesannete ja nõuete kohta, olid ebasoovitavad. Tänasest vaatenurgast õppisin seal, milline ma õpetajana mitte mingil juhul olla ei taha.
Õhtugümnaasium oli planeeritud 8 semestrile. Esimese kahe semestriga olin läbinud pooled kõigist moodulitest. Kui mul paluti asjaga aeglasemalt edasi minna, muutus see mulle liiga igavaks, ja nii tegin 3 nädalaga need lisaeksamid, mis olid vajalikud Multi-Media-Art-õpinguteks, mis mul tingimata pähe oli kinnistunud. Ka seda ei suutnud ma välja kannatada:
Seal ei olnud juttu kunstist ega ka multimeediast. Seal oli juttu reklaamist (agentuuri olin aga juba selja taha jätnud, mul polnud enam tahtmist inimestele tooteid valetades pähe määrida) ja akadeemilise kraadiga töömesilastest, kes peavad filmi-, reklaami- ja turundustööstuse käsilastena käske täitma ning kelle loovus sõltub ülemuse tujust, mitte aga tellijatest. Põhimõtteliselt on see kindlasti põnev valdkond, aga minu jaoks see (enam) ei olnud. Nii igatsesin taas keskkonnavahetust.
Uus tapeet
Kui olin University Of Applied Sciencesiga hüvasti jätnud, sattusin Salzburgi Bildungsförderungsinstituti (BFI) kuulutusele, millel reklaamiti diplomikursust.
Esialgu ei märganud ma diplomikursust üldse, mulle hakkas lihtsalt silma õppejõu nimi. Ta oli olnud saksa keele õppejõud ajal, kui ma lisaeksameid tegin. Hakkasin pakkumise vastu lähemalt huvi tundma ja avastasin, et jutt oli saksa keelest kui võõrkeelest ja saksa keelest kui teisest keelest.
Diplomikursuse programmi lähemalt läbi lugedes avastasin üha rohkem teemavaldkondi, mis mind paelusid. Pärast registreerumist sain kõike seni õpitut ja kogetut kombineerida ja rakendada.
Spoiler: "und Team" all mõeldakse nüüdseks ka mind. ☺️
Saksa keele kursused telesaates, YouTube'is, Facebookis ja mujal...
Pärast diplomikursuse lõpetamist avanesid huvitavad uued võimalused.
Gerhard ja mina koostasime kursuslastele B1-kursuse (hooajad: B1.1 ja B1.2), mida näidati televisioonis, lisaks asutasin YouTube'i- ja Facebooki-kanali. Igal nädalal on mitu võimalust tasuta osaleda avalikes tundides, mida rahastatakse omast taskust.
Mõned kasutajad on YouTube'is kanaliliikmed ja aitavad sellega kaasa, et ma saaksin interneti eest maksta. Igal nädalal parandatakse sadu tekste ja toetatakse inimesi üle kogu maailma nende õppimisel. Nüüdseks on võimalik osaleda ka eratundides (tasulised).
Olgu tegu meediakujunduse või õpetamisega, vahepeal on tuntud huvi ka selle vastu, et minu vaatenurka teaduslikus kontekstis vaadelda:
Lisaks anti mulle multimeediumliku kunstiprojekti eest auhind "Sõnatu rände tõttu", mille andsid välja Salzburgi linn ja pedagoogiline kõrgkool (PH Stefan Zweig):
Siin saad vaadata filmi, mis auhinnati:
Sõnatuse teemaga tegelemine oli mulle näidanud, kui väga see kõik ka mind ennast oli puudutanud. See oli minu jaoks isiklikult uskumatult tähtis projekt, mis sai tänu sellele suure tunnustuse osaliseks.
Tänulikkus
Kõik see – ja palju muudki – täidab mind tänulikkuse, rõõmu ja õndsusega. Sellest tahaksin hea meelega midagi tagasi anda. Aeg-ajalt tahan seda "minust" veel täiendada. Seetõttu olen ka väga põnevil, mis kõik kursuslasi ja mind tulevikus sellel platvormil ootab.
Praeguseks soovin sulle palju lõbu õppimisel, harjutamisel ja kaasalöömisel!
Soojade tervitustega ja kõike head,
Johannes - "JoPhi" - Hinterberger
Diplomeeritud saksa keele kui võõr- ja teise keele koolitaja & õppejõud (DaF/DaZ)
Erialad:
- E-õpetamine,
- E-õpe,
- Veebiõpe (individuaalne, rühm, mass)
PS: Eraelu
Jah, see mul on. Kes minu tundides osaleb, saab sellest ka midagi teada. Kõike lihtsalt niisama ühele lehele postitada ei pea ma eriti toredaks, sest ma armastan isiklikku kontakti.